Ujuv spetsiaalne ratasšassii „5921“

плавающее специальное колесное шасси “5921”

4. märtsil 1968 ilmus NSVL-i Ministrite Nõukogu käsk alustada töid kompleksi 9K79 „Totška“ („Точка“) väljatöötamiseks, mille peamiseks erinevuseks oma eelkäijast, kompleksist „Luna-M“ oli rakettide trajektoori juhitavus. Peamiseks täitjaks määrati Kolomna Masinaehituse Konstruktoribüroo (Коломенское КБ машиностроения) ja peakonstruktoriks S. P. Nepobedimõi.

Võttes arvesse BAZ-i konstrueerimis-ekspluatatsiooniosakonna (Конструкторско-эксплуатационое отделение БАЗ – КЭО БАЗ) edukust šassii „5937“ ja selle seniitrakettide kompleksi „Osa“ jaoks kasutatud modifikatsiooni loomisel, tehti uue kompleksi „Totška“ jaoks šassii väljatöötamine samuti BAZ-ile ülesandeks. Juhtivateks konstruktoriteks määrati A. I. Kirjuškin (šassii „5921“ osas) ja I. V. Grintšenko (šassii „5922“ osas). Kogu perekonna peakonstruktoriks oli I. L. Jurin.

Perekondade „5937“ ja „5921“ masinate peamised elemendid ühtlustati maksimaalsel määral. Uute masinate peamiseks erinevuseks oma eelkäijatest sai muudetud üldine seadmestik, sest need olid mõeldud teistsuguste lahinguseadeldiste kandmiseks – šassii „5921“ mootoriplokk koos ülekandesüsteemiga paigutati ümber kere keskossa, kohe juhtkeskuse taha, tagaosas vabaks jäänud ruumi aga kasutati kompleksi erivarustuse paigutamiseks.

Nagu oli olnud šassiil „5937“, nii paigaldati ka uue perekonna masinatele Barnauli Transportmasinate Tehases toodetud kuuesilindriline diiselmootor 5D20K-300 (mootori 5D20 modifikatsioon), külgskeemi kasutava jõuvõtusüsteemiga mehaaniline ülekanne, kõigi rataste sõltumatu torsioonvedrustus, hüdrauliline roolivõimendus ning pneumohüdraulilise ajamiga hermeetilised klotspidurid. Vees liikumiseks kasutati kahte veejoaga reaktiivajamit, vees juhtimiseks aga reaktiivajamite joasuunajaid ja rattaid.

Šassiidele „5921“ ja „5922“ paigaldati ühise õhuruumiga filtreeriv ventilatsioonisüsteem, sõltumatu küttekehaga kütte- ja ventilatsiooniseade ОV65G, automaatne tulekustutussüsteem „Rosa“, radiatsioonidetektorid ja eritöötluse vahendid IDK-1, öönägemise seadmed PNB-57E ning erivarustuse käitamiseks generaator VG7500. Lisaks oli šassiidel autonoomne toiteallikas. Vajadusel sai paigaldada ka tules mitteplahvatavad kütusepaagid ning juhtkeskuse ja mootorikambri kohaliku soomustamise komplekti. Šassii „5921“ oli mõeldud stardiplatvormi 9P129 koostamiseks ning selle kandevõime oli 6,3 tonni.

Šassii „5921“ koormasektsiooni paigaldati muudetava tõstenurgaga stardisiin, millele sai kinnitada ühe raketi. Sõiduasendis oli raketiga stardisiin horisontaalasendisse langetatud ja koormasektsioon oli pealt kahe luugiga suletud. Stardiseade alustas tõusmist alles 15 sekundit enne raketi starti, nii et raketilöögi ettevalmistamine toimus varjatult. Nagu „Osa“ puhul, nii ka siin tagas kogu navigatsiooni, ballistika ka meteoroloogia alaste ettevalmistuste teostamise stardiseadme aparatuur.

Esimesed katseeksemplarid valmistati 1970. aastal Volgogradi tehases „Barrikadõ“. Aastatel 1973–1974 läbis kompleks „Totška“ Kapustin Jari polügoonil riiklikud katsetused ja 1976. aastal võeti masin ametlikult relvastusse. Seejuures alustati spetsiaalsete ratasšassiide „5921“ ja „5922“ seeriatootmist 1974. aasta mais – juba enne kompleksi ametlikku relvastusse võtmist.

Šassiide „5921“ ja „5922“ loomise eest anti kompleksi väljatöötajate kollektiivi juhtinud BAZ-i peakonstruktorile I. L. Jurinile riiklik preemia.

Šassiid „5921“ võeti kompleksi „Totška“ koosseisus Ungari, Poola, Tšehhi, Slovaki, Bulgaaria, Süüria, Jeemeni ja Liibüa armeede relvastusse.

Üks spetsiaalse ratasšassii „5921“ eksemplar kuulub Rjazani Sõjaväeautode Instituudi RVAI muuseumi kogusse – ülemistel fotodel.

Diviisi raketikompleks 9K79 „Totška“ oli mõeldud vaenlase kaitseliinide sügavuses asuvate väikesemõõduliste punkt-sihtmärkide tabamiseks: maapealsed luure- ja löögijuhtimiskompleksid, mitmesuguste väeliikide juhtimiskeskused, lennukite ja helikopterite seisuplatsid, reservvägede grupid, lahingumoona-, kütuse- ja muude varude laod. „Totška“ kasutas spetsiaalsete, kild-, fugass-, kassett-, keemia-, agitatsiooni- ja muud tüüpi peadega rakette.

Kompleks koosnes stardiplatvormist 9P129, transportlaadurist 9Т218, mitmesuguste peadega raketist 9М79, transportmasinast 9Т238 (autorongi ZiL-137-137B šassiil) või 9Т222, automaatsest kontroll-katsejaamast 9V819, tehnohoolduse masinast 9V844 ning arsenalivarustuse komplektist 9F370.

1971. aastal hakati välja töötama passiivse raadiolokatsiooni teel toimiva isejuhtiva peaga raketi modifikatsiooni, millele anti indeks 9М79R „Totška-R“ („Точка-Р”) ja mis võimaldas suure täpsusega tabada raadiolaineid kiirgavaid sihtmärke. Varsti võeti see rakett ka relvastusse. 1989. aastal võeti relvastusse täiustatud kompleks 9K791 „Totška-U“ („Точка-У“), mille eriomadusteks olid laskekaugus kuni 120 km, suur täpsus ning lühem ettevalmistusaeg stardiks tänu toimingute suuremale automatiseerimisele.

Samuti töötati teaduslikus tootmisühenduses „Strela“ (научно-производственное объединение (НПО) „Стрела“) (Tuula linnas) välja ja mõnedel andmetel võeti ka 2007. aastal Vene armee relvastusse maapealsete liikuvate sihtmärkide luureks mõeldud standardiseeritud mobiilne raadiolokatsiooni jaam 1L268 „Kredo1S“ („Кредо1С“). Selle jaamal on raadiolokatsiooni-, televisiooni- ja laserluureseadmed ning infrapunalokaator, paigaldatuna kuni 15 m kõrgusele tõstetavale mastile. Šassiina kasutatakse laost võetud ning kapitaalremondi ja moderniseerimise läbinud šassiisid „5921“, mis on varustatud konditsioneeriga, Brjanski Autotehase konstruktoribüroos välja töötatud kohaliku soomuskaitse komplektiga ja tules mitteplahvatavate kütusepaakidega. Seejuures tuleb märkida, et usaldusväärseid fotosid sellest kompleksist šassiil „5921“ ei ole veel avaldatud. Esitatud pildid kujutavad endast Photoshop pilditöötlusprogrammiga muudetud kujutisi.