Moskvitš-410

Москвич-410

Mudeli „402“ baasil loodud hea maastikuläbivusega sõiduautol Moskvitš-410 oli kaks vedavat silda ja kõigi rataste sõltuv vedrustus pikisuunalistel hoobadel. Erinevalt „402-sest“ mudelist sai Moskvitš-410 tugevdatud kere, GAZ-М20V roolimehhanismi, mootori õlisüsteemi õliradiaatori, eesmise vedava originaalsilla koos muutumatu nurkkiirusega Bendix-Weiss šarniiridega, käsitsi sisselülitatava kaheastmelise jõuvõtukarbi, sõltuva esivedrustuse pikisuunalistel hoobadel ning hoova tüüpi hüdraulilised amortisaatorid (need talusid poriseid tingimusi paremini kui baasmudeli teleskoop-amortisaatorid). Samuti paigaldati autole suuremad 6,40–15’’ rehvid, millel oli spetsiaalne maasturi-kummimuster. Tänu sellele suurenes sõiduki kliirens sillakarterite all 220 mm-ni, nagu oli ka maasturil GAZ-69 (üldine kerealune kliirens oli 430 mm teepinnast) ja paranes maastikuläbivus. Auto suutis ületada kuni 0,3 m sügavusi veetakistusi ja ronida üles kuni 33-kraadisest kallakust. Peale- ja mahasõidu nurgad olid vastavalt 43 ja 27,3 kraadi. Katsetustel tehtud fotod: foto 1, foto 2, foto 3, foto 4, foto 5, foto 6.

Võrreldes baasmudeliga Moskvitš-402 muudeti „410-sel“ konstruktsiooni tugevdamiseks kere alust, mootorialust raami, eesmisi pritsmekaitseid ja veel mõningaid elemente. Rasketes teeoludes sõitmist võimaldavad paremad veoomadused saavutati peamiselt sobivate ülekandearvude valimisega, jõuvõtukarbi kasutuselevõtuga ja rataste mõõtmete muutmisega. Seejuures kaasnes veoomaduste tõusuga auto tippkiiruse teatav vähenemine.

Selle mudeli peamisteks nõrkadeks kohtadeks olid konstruktsiooni lühike eluiga, mis oli seotud asjaoluga, et baaskere polnud algusest peale täisveolise šassii jaoks mõeldud, ning auto halb juhitavus suurtel kiirustel (kuna sõiduki raskuskese oli tunduvalt kõrgemale tõstetud), mis teatud juhtudel viis auto ümberminekuni.

Neid autosid toodeti aastatel 1957-1958 ja hiljem tuli nende asemele mudel Moskvitš-410N. Kokku lasti välja 1035 sõidukit Moskvitš-410.