MAZ-535

МАЗ-535

Sõjajärgsetel aastatel kerkis Nõukogude Liidus üles vajadus spetsialiseeritud tehnika järele, milles oleksid kätketud kaasaegse sõjaväe kasvanud spetsiifilised nõudmised, sealhulgas niisugused, nagu transpordivahendite märkimisväärne dünaamika, suur kandevõime ja läbivus kõrge töökindluse juures. Kaitseministri asetäitja, Nõukogude Liidu marssali G. K. Žukovi, algatusel võetakse vastu Ministrite Nõukogu määrus 1954. aasta 25. juunist nr. 1258-563 Moskva (ZIL) ja Minski (MAZ) autotehaste juurde spetsiaalsete konstrueerimisbüroode (SKB) organiseerimise kohta, mille peamiseks ülesandeks oli paljuteljeliste ratastel liikuvate masinate loomine riigi kaitseministeeriumi vajadusteks. Minski SKB peakonstruktoriks määrati Boriss Lvovitš Šapošnik (1902-1985).

Minski SKB esimeseks ülesandeks püstitati suurtükiväeveduki loomine. Tellija nõudis rattavalemit 8х8, poolemeetrist kliirensit, võimet ületada kuni 30° tõusu, koolmekohta kuni 1.3 meetrit, tõsist kütusevaru. Juba 1956. aastal sõitis eksperimentaaltsehhi väravast välja SKB esimene katsemasin, selle aja jaoks ebatavaline vedukauto MAZ-535, aga 1958. aastal algas moderniseeritud madelauto MAZ-535А tootmine.

Autol oli kaheksa vedavat ratast, mis olid ühendatud kahte vankrisse – eesmisse ja tagumisse. Eesmise vankri esimese ja teise telje rattad olid juhitavad ebavõrdsete nurkkiirustega šarniiridega. Roolimehhanism – kaheastmeline: ringlevatel kuulidel kruvi-mutter ja hammaslatt-hammassektor; kolb-tüüpi hüdrovõimendiga; sisseehitatud jagajaga. Vankrite vedrustus – sõltumatu, individuaalne, piki-torsioonvedrudel ja risthoobadel. Amortisaatorid – hüdraulilised kahepoolese toimega teleskoopamortisaatorid igal esimese ja tagumise silla rattal. Rehvimõõt – 18,00-24″. Rehvid – muudetava rõhuga pneumaatilised 12-kihilised kamberrehvid. Õhurõhku rehvides 2,0 kuni 0,7 kg/cm2 reguleeriti tsentraliseeritult sõltuvalt teetingimustest. Sõidupiduri süsteem – pneumohüdraulilise ajamiga. Seisupidur – transmissiooni-tüüpi, paigaldatud jaotuskastile, ajam – mehaaniline.

Täiendavate seadmete komplekti kuulusid kabiini kütteseade, autonoomne kabiini vedelik-õhk-tüüpi kütteseade 015-B, eelkuumendiga kütteseade PŽD-600, presentkate koos kaartega, vints, võimsusvõtu kast kuni 140 hj.

Eesmärgiga spetsialiseerida MAZ-535А seeriatootmist, organiseeriti Minski autotehases 1959. aasta 29. märtsil uus allüksus – spetsiaalsete ratasvedukite (PSKT) tootmine, mis muutus 1994. aastal iseseisvaks ettevõtteks – МZKT), kus toodeti autot kuni 1961. aastani. Alates 1961. aastast anti MAZ-535А tootmine üle Kurgani ratasvedukite tehasele.

Sõjaväes rakendati MAZ-535А ainult transpordiülesannetes – relvastust sellele ei paigaldatud. Suure lisalaterna tõttu kabiini keskosas, mille ülesandeks oli autojuhi öise nägemise aparaadi infrapunakiirtega valgustamine, nimetati nõukogude sõjaväes neid masinaid sageli „kükloopideks“.

Peale selle tootis PSKT alates 1959. kuni 1963. aastani sadulveokit MAZ-535В. Ekspluatatsioonitingimused sundisid paigaldama nimetatud modifikatsioonile balanssiiriga lehtvedrudeta tagumise vankri vedrustuse (balanssiiridega vankrisse ühendatud paarisrattad on raamiga šarniirselt ilma mingi elastse elemendita ühendatud) ja uued 16-kihilised rehvid. Oluline on ära märkida, et nimetatud auto sai töötada nii poolhaagise kui ka haagisega, milleks oli varustatud veel ka tagumise haakeseadeldisega. Seejuures olid tagumised laternad üle viidud mootorikapoti tagaseinale, tagumisi suunatulesid ja parempoolset gabariitlaternat sadulvedukile ei paigaldatud. Kuid nimetatud veduki võimsus enam tellijat ei rahuldanud. 1960. aastal töötati MAZ-535В baasil välja sadulveok MAZ-537.