GAZ-46
ГАЗ-46
Väikese amfiibauto GAZ-46 eelkäijaks tuleb lugeda sõidukit NAMI-011 (foto 1, foto 2), mis oli küll ehitatud GAZ-67 osadest, kuid kujutas endast otsest analoogi ameerika autole Ford GPA, mida sõjaajal lend-lease käigus NSVL-le tarniti.
Tuleb ära märkida, et vaatamata NAMI-011 väljatöötamisele NAMI-s, nagu nimigi ütleb, ei olnud sealne eksperimentaaltootmine suuteline valmistama mõningaid vajalikke osasid ja seadmeid ning need tööd anti lõppkokkuvõttes GAZ-ile teha. NAMI-011 katseeksemplarid läbisid 1949. aasta mais tehasekatsetused, juunis polügoonikatsetused ja sama aasta septembris-novembris ametitevahelised katsetused Leningradi ümbruses. GAZ-46 sai soovituse seeriatootmiseks ning võeti relvastusse. Seejuures tehti GAZ-ile ülesandeks valmistada 1950. aastal esialgne partii ja hakata 1951. aastal neid sõidukeid seeriaviisiliselt tootma.
NAMI-011 oli suhteliselt toores konstruktsioon, mis ei sobinud tegelikult seeriatootmiseks. Pealegi valmistati ette perspektiivse maasturi GAZ-69 tootmist, mille seadmete alusel otsustati GAZ-is oma konstruktsioon valmis teha. Selleks sai GAZ-46, mis samuti kujutas endast Ford GPA kontseptsiooni edasiarendust. Väikese partiina lasti siiski välja ka mudelit GAZ-011 (endine NAMI-011), mille GAZ-46 1953. aastal välja vahetas. Autot toodeti kuni 1958. aastani. Baasmudeli GAZ-69 tootmine anti üle Uljanovski tehasele, kus polnud vajalikke võimalusi GAZ-46 valmistamiseks. See, ja suhteliselt vähene nõudlus tolle auto järele, olidki põhjuseks, miks tootmine lõpetati.
Mudeliga GAZ-46 tehti huvitavaid eksperimente, püüdes paigaldada sellele veealused tiivad, mis pidanuks andma sõidukile vees suurema liikumiskiiruse – foto 3, foto 4, foto 5. Samas jäeti selleteemalised tööd pooleli, kuna veealuste tiibade külgemonteerimiseks kuluv aeg ületas tunduvalt nendega saavutatava kasu veetakistuse ületamise kiiruse osas.
Mudelid on valmistatud töökojas “Uralskii Sokol”.
Märkasid viga? Anna sellest meile teada