Moskvitš-408

Москвич-408

Tööd selle uue Moskvitši loomiseks algasid 1959. aastal. Tootmise alguses –1964. aasta sügisel – nägi Moskvitš-408 välja väga kaasaegne, isegi moodne. Üldpildina ei jäänud sõiduki väljanägemine sugugi alla oma piiritagustele analoogidele nagu Inglise Ford Cortina, Prantsuse Renault 8/10 või Saksa Opel Kadett. See mudel oli nõukogude autotööstuse jaoks sedavõrd uudne, et talle pühendati lausa ajakirja „Za Ruljom“ („За рулем“) 1964. aasta novembrikuu number. Moskvitši-408 seeriatootmisele eelnenud eksemplarid olid seeriaviisilistest veidi erinevad – neil oli vertikaalsete postidega radiaatorivõre (hiljem asendati need horisontaalsetega) ning osade sõidukite põrkerauas oli numbrimärgi kohal lohk. Just sellist autot esitleti ajakirja „Za Ruljom“ numbris 11/1964 ja ka paljudes varastes autoekspordi kataloogides.
Moskvitši-408 tehniliste uuenduste hulgas väärivad äramärkimist automaatse reguleerimisega pidurid ja ripp-tüüpi pedaalid (need prooviti ära juba Moskvitšil-403). Esimest korda nõukogude autotööstuses võeti kasutusele 13-tollised veljed, ohutum eesmiste hingedega kapott ja kahekambriline karburaator K126-P koos poolautomaatse süüte eelsoojendusega. Lisaks paigaldati Moskvitšile-408 neljaastmeline mehaaniline käigukast koos kõrgemate käikude sünkronisaatoritega (alguses paiknes käigukang roolisambal), kontaktsüüde, sõltumatu esivedrustus ja sõltuvat tüüpi tagavedrustus (ees risthoobadel vedrudega ja taga õõtshoobadega) ning teleskoop-amortisaatorid.
Autol kasutati mudeli Moskvitš-403 moderniseeritud mootorit, millel oli alumine jõuvõtuvõll ja tõukuritega klapid. Tol ajal loeti sellist konstruktsiooni aegunuks, kuid see oli siiski laialdaselt kasutusel (näiteks Itaalia autol Fiat-124 oli just alumise võlliga mootor). Võimsus 50 hj töökiirusel 4750 p/min oli tolleaegsete sama klassi autode puhul täiesti piisav. Auto tippkiiruseks oli 120 km/h. Bensiini kulus 100 km peale 8-10 liitrit.
Kuni 1967. aastani paigaldati neile autodele diivan-tüüpi esiistmeid (see oli võimalik, kuna käigukang asus roolisambal) ning selle istme pikisuunalist asendit ja seljatoe kaldenurka sai reguleerida. Salongi sisepinnad olid kõik sünteetilistest materjalidest. Istmed olid kaetud kunstnahaga, mis tavaliselt oli musta või beeži värvi.
Moskvitš-408 oli palju aastaid Nõukogude Liidu kõige eksporditum auto – 1968. aastal moodustas eksport 55% kogu Leninliku Komsomoli nim. Autotehase AZLK (Автомобильный завод им. Ленинского Комсомола, АЗЛК) toodangust (alates aastast 1965 olid eksportmodifikatsioonidel Moskvitš-408E – foto 1, foto 2, foto 3, foto 4, foto 5 – reeglina nelja tulega radiaatorivõre, võimsam mootor ning kroomitud ukse- ja aknaraamid). Seejuures toimus eksport mitte ainult sotsialistlikesse riikidesse, vaid ka Lääne-Euroopasse, peamiselt Prantsusmaale, Belgiasse, Skandinaavia riikidesse ja Soome. See auto maksis tunduvalt vähem, kui piiritagused analoogid ja oli samas palju soliidsema varustusega – sinna kuulusid täiskomplektis armatuurlaud, soliidsed välised dekoratiivelemendid ja poolteisemeetrise teleskoopantenniga transistorraadio „АТ-64“. Lisaks LW ja MW laineala vastuvõtmisele sai selle raadio puhul häälestada ka tämbrit! Euroopa mõõdu järgi võttes oli see Moskvitš üpriski soliidne sõiduk, mis meelitas ostjaid madala hinna, stiilse väljanägemise ja kõrge kvaliteediga. Prantsusmaal (ja veel mitmes Euroopa riigis) müüdi seda nime all Moskvitch Elite 1360 – foto 6, foto 7, foto 8 –, kuna firma Peugeot oli keskmise nulliga mudelinumbrid (nagu 404, 405, 408 jne.) enda jaoks kaubamärgina kaitsnud. Skandinaavias müüdi Moskvitši-408 marginime Moskvich Carat all.
1967. aastal sai auto uue, veidi pikema kere (kuni aastani 1972 oli auto 4120 mm pikkune (ilma põrkeraua kihvadeta) ja alates aastast 1972 oli pikkuseks 4196 mm (koos kihvadega), võrreldes varasema 4090 mm-ga), mille mudeliks oli „412“ (see oli niinimetatud „ühtlustatud“ kere – Moskvitši-412 jaoks muudeti pisut selle välimust, et paigaldada autole uus 1,5-liitrine 75-hobujõuline mootor). „Ühtlustatud“ kere (selliseid kasutati alates 17. oktoobrist 1967, alates kerest nr. 199706) võimaldas paigaldada nii vana kui uut mootorit.
18. mail 1967 lasti välja miljones Moskvitš auto – selleks oli Moskvitš-408 (foto 9, foto 10, foto 11, foto 12, foto 13).
12. detsembrist 1966 lasti Moskvitše-408 välja Iževski Autotehases (Ижевский автомобильный завод), kus nende margiks oli „Iž“ („Иж“) (kuigi mudel ise kandis endiselt nime Moskvitš).
Lisaks eksportmodifikatsioonile Moskvitš-408E toodeti ka mudelit Moskvitš-408Ju, mis oli mõeldud palava kliimaga regioonide jaoks.
Aastatel 1966 kuni 1976 pandi Moskvitšeid-408 (ja hiljem Moskvitšeid-412) kokku ka Bulgaarias Loveči linnas asuvas tehases – foto 14, foto 15.
1969. aastal moderniseeriti Moskvitšit-408, kasutades mitmeid uuema mudeli Moskvitš-412IE lahendusi. Moderniseeritud mudel sai indeksiks Moskvitš-408IE.

Tehnilised andmed:
Uste arv – 4
Kohtade arv – 5
Pikkus – 4090 mm
Laius – 1550 mm
Kõrgus – 1480 mm
Teljevahe – 2370 mm
Minimaalne kliirens – 200 mm
Kaal koos varustusega – 990 kg
Täismass – 1330 kg
Mootor – АZLK-408
Paigutus – ees, pikisuunaliselt
Tüüp – bensiinimootor
Kompressioon – 7
Toitesüsteem – karburaator
Silindreid / klappe – R4/2
Mootori töömaht – 1,358 l
Võimsus – 50 hj töökiirusel 4750 p/min
Pöördemoment – 92 Nm töökiirusel 2750 p/min
Vedavad sillad – tagasillavedu
Mehaaniline käigukast – 4 käiku
Tippkiirus – 120 km/h
Kiirendus 0-100 km/h – 29 sek
Kütusekulu – 6,5 l/100 km