Ujuv spetsiaalne ratasšassii „5937“

плавающее специальное колесное шасси “5937”

 

 

 

 

 

 

1970. aasta märtsist juunini toimusid Embenski polügoonil seniitrakettide kompleksi „Osa“ edukad tehasekatsetused, 1970. aasta juulist 1971. aasta veebruarini aga katsetati „Osa“-d koos riikliku komisjoniga, mida juhtis M. M. Saveljev. NLKP Keskkomitee ja NSVL-i Ministrite Nõukogu otsusega 4. oktoobrist 1971 võeti seniitrakettide kompleks relvastuses kasutusele (samaaegselt võeti sõjalaevastiku relvastusse seniitrakettide kompleks „Osa-M“). Tolsamal 1971. aastal algas BAZ-is spetsiaalsete ratasšassiide „5937“ seeriatootmine. Lahingumasinaid toodeti seeriaviisiliselt Iževski Elektromehaanika Tehases (Ижевский электромеханический завод). Hiljem lasti välja moderniseeritud seniitrakettide komplekse „Osa-AK“ („Оса-АК“) (alates aastast 1975) ja „Osa-AKM“ („Оса-АКМ“) (alates aastast 1980), mis kõik põhinesid Brjanski Autotehase šassiil.

Spetsiaalsed ratasšassiid „5937“ (juhtiv konstruktor V. V. Lazarev), „5938“ ja „5939“ olid prototüüp-šassiis „937“ proovitud ideede edasiarendused ning kujutasid endast kerega ujuvšassiisid, mille kõik rattad oli vedavad ja millel oli kõrge maastikuläbimise võime. Šassiidel oli veekindel poolsuletud teraskere, mille esiosas paiknes juhtkeskus, keskel sektsioon erivarustusele ning tagaosas mootori ja ülekande sektsioon. Kere vastupidavust suurendati sisse-ehitatud raamiga, katuse tugevduselementidega, püstakutega, seinte tugevduselementidega ja jäikusribidega. Vees liikumiseks kasutati kahte veejoaga reaktiivajamit.

Esimeste seeriate sõidukeid oli lihtne ära tunda, kuna nende kere ninaosa oli veidi tömbima kujuga – foto 1, foto 2. Lisaks polnud neil masinatel ekipaaži kabiinis külgaknaid, mis oluliselt piiras sõidukijuhi vaatevälja ja tõi mitmetel juhtudel kaasa liiklusõnnetusi.

Telgede praktiliselt ühtlane paigutus kogu šassii ulatuses oli tingitud vajadusest tagada rataste ühtlane koormus, samuti püüti sellega tõsta šassii geomeetrilise läbivuse näitajaid. Pööramisraadiuse vähendamiseks tehti nii esimese kui viimase telje rattad pööratavateks. See vähendas ka kõverat mööda liikumisel tekkivaid vastujõudusid.

Šassii mootoriks oli Barnauli Transportmasinate Tehase (Барнаульский завод транспортного машиностроения) kuuesilindriline diiselmootor 5D20B-300 võimsusega 300 hj, mis kujutas endast  jalaväe lahingumasinatel BMP-1 ja BMP-2 kasutatud mootori UТD20 modifikatsiooni. Kasutati vedelikjahutust, kusjuures elementide parema paigutuse huvides asetses radiaator peaaegu horisontaalselt mootori kohal. Starterisüsteem oli dubleeritud – mootorit sai käivitada elektrilise starteriga või kõrge rõhuga suruõhuballooni abil.

Ülekanne teostati mehaanilisena ja kasutati külgskeemiga jõuvõtusüsteemi – mehaaniliselt käigukastilt kanti pöördemoment sisse-ehitatud diferentsiaaliga jaoturi kaudu üle parema ja vasaku külje ratastele.

Ratastel oli sõltumatu risthoobadega torsioonvedrustus, mis tegi šassii käigu tunduvalt sujuvamaks ning tõstis ka keskmist maastikul liikumise kiirust. Rataste rehvirõhku sai reguleerida. Klotspidurid olid hermeetilised ja neid käitati pneumohüdrauliliselt. Roolisüsteem oli tigutüüpi koos hüdraulilise roolivõimendusega, vees toimus juhtimine veejoaga reaktiivajamite joasuunajatega ja ratastega.

Šassii kandevõime oli 7,5 tonni. Seejuures oli sõiduki tippkiirus teedel ja vees vastavalt 70 ja 8 km/h.

Šassiile paigaldati vahetatav filtreeriv ventilatsioonisüsteem, kütte- ja ventilatsiooniseade ОV65G, vee väljapumpamise süsteem, tanki sidesüsteem R124, ultralühilaine raadiojaam R123, automaatne tulekustutussüsteem „Rosa“ („Роса“), radiatsioonidetektorid ja eritöötluse vahendid, jälgimisseade ТNPО170А sõiduki vees juhtimiseks ning öönägemise seadmed. Samuti oli šassiil „5937“ gaasiturbiinil põhinev autonoomne elektrivarustuse süsteem.

Üks spetsiaalse ratasšassii „5937“ eksemplar kuulub Rjazani Sõjaväeautode Instituudi RVAI muuseumi kogusse.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Šassii „5937“ oli peamiselt kanduriks lahingumasinale 9А33B, mida kasutati nelja seniitraketi sihtmärkide jälgimiseks, sihtimiseks ja väljatulistamiseks. Seda kompleksi sai lennukiga Il-76 õhu kaudu transportida ja rakettide stardiseadme antenni kokkupanekul ka 02-Т gabariitide piires raudteel vedada. Šassii mõõtmeteks olid 9170 х 2780 х 1950 mm (pikkus x laius x kõrgus).

Hiljem töötati šassii „5937“ põhjal välja märklauakompleks „Saman“ („Саман“) 9F841.

Seniitrakettide kompleksi „Osa“ koosseisus võeti spetsiaalsed ratasšassiid „5937“ Nõukogude armee motoriseeritud laskurdiviisi seniitraketipolkude relvastusse, samuti tarniti neid laialdaselt Varssavi pakti riikidesse ning Angolasse, Alžeeriasse, Indiasse, Iraaki, Jordaaniasse, Guinea-Bissausse, Liibüasse, Poolasse, Süüriasse, Jugoslaaviasse, Vietnamisse ja mujale. Mõningasel hulgal anti seda seniitrakettide kompleksi Angolast edasi Lõuna-Aafrika Vabariiki ja 1992. aastal pärast Saksamaa ühinemist läksid endise SDV-i sõjaväe „Osa-d“ Kreekale. Kokku kuulus see kompleks 25 riigi relvastusse ja umbes 400 seda tüüpi lahingumasinat on seniajani kasutuses.

Märkasid viga? Anna sellest meile teada