GAZ-60
ГАЗ-60
XX sajandi 20-ndate lõpus – 30-ndate alguses tehti Venemaal rida eksperimente poolroomikuliste autodega (GAZ-A- Kegress, Ford-NATI-5, NATI-2 ja teised) ning nende käigus selgines järk-järgult vastuvõetav maasturi konstruktsioon, mis põhines tolleaegsel masstoodetaval veokil GAZ-АА. 1933. aastal anti selle prototüübile nimetuseks NATI-3, kuna too prototüüp kujutas endast auto NATI-2 modernisatsiooni. Neid sõidukeid katsetati Karakumi kõrbes, Taimõris ja Tšukotkas ning aasta-aastalt täiustati seda mudelit edasi. Talvel 1933-1934 vedasid need veokid koormaid esimese Leena ekspeditsiooni talvituvast karavanist Komsomolski Pravda saarele Laptevite meres. 1934. aasta kevadel tegid NATI-3 autodega uurimisretki geoloogid ja geodeedid. Riketest hoolimata oli neil sõidukitel suurepärane maastikuläbivus ja traktoritega võrreldes väga head sõiduomadused. Lõpuks ilmusid 1936. aastal lumeliikuri NATI-VЗ eksemplarid, mis loodi samuti GAZ-АА baasil. Pärast hulka täiustusi võeti sõiduk Gorki Autotehases GAZ seeriatootmisse (selle aluseks oli Riikliku Masinaehituse Komitee käsk nr. 12 kuupäevast 15 jaanuar 1938). Autole anti nimetuseks GAZ-60 (V).
Nagu aluseks võetud „pooleteisetonnisel“, nii oli ka „V“ mootoriks GAZ-M (M-1), kuid selle jahutussüsteemi oli uue ventilaatori ja tugevdatud kuuerealise radiaatoriga täiustatud. Roomikutega käiguosa koosnes raamist ja kahekordsete ratastega vedavast teljest, mille rattad ajasid hõõrdejõu toimel roomikuid ringi. Ülekanne tagasillalt vedavale teljele oli lahendatud kettülekandena. Käiguosal olid hoidik- ja tugirullikud ning pinguldiga vabajooksuratas. Esivedrustuse alla oli paigaldatud spetsiaalne kronštein, mis võimaldas vedrustuse õõtsliikumist. 1938. aasta novembrist 1939. aasta veebruarini toimus seeriatootmise jooniste väljatöötamine, 1938. aasta detsembrist 1939. aasta märtsini aga tehniline protsess. Vajalikud stantsmaatriksid ja tarvikud valmistati tehases 1939. aasta jaanuarist maini. Katseeksemplarid valmistati 1938. aasta oktoobris. Pidevalt toimusid tehasekatsetused, mille tulemuste alusel koostati tehniline dokumentatsioon – foto 1, foto 2, foto 3. Kokku valmistati aasta lõpuks paarsada autot, 1939. aastal aga toodeti peaaegu 700 maasturit. Sõidukeid hakati tellijatele tarnima.
1939. aasta jooksul anti kasutajatele üle 691 autot GAZЗ-60. Sõiduki 1939. aasta väljalaske seeriatoodetud eksemplar pandi välja ka Üleliidulisele Põllumajandusnäitusele. GAZ-60 teenis publiku heakskiidu, kuid tõeline eksam seisis maasturil ees mitte näitusel ega isegi mitte polügoonil – algasid Soome operatsioonid ja ilmnes võimalus proovida maastureid ka päriselus. Kaks GAZ maasturit olid 120. autopataljoni käsutuses, olles viidud Ovrutši linnast Saaremaale. 120. autopataljon tagas 52-e kiirpommitajate polgu ja 38-nda hävituslennukite polgu 2-e eskadrilli lennukite lahingutegevust, mis teostasid väljalende Soome territooriumi kohale. Samuti kasutati maastureid 1. korpuse staabis ja 139-ndas jalaväediviisis.
Sõjaväelastelt hakkas saabuma hulgaliselt pretensioone. Eriti palju märkusi oli seotud roomikutega, mis kulusid kiiresti läbi ja seda nii nende madala kvaliteedi kui käiguosa koostevigade tõttu, kuna projekt ei näinud ette niivõrd suuri kaldenurki nagu tegelikkuses ette tulid. Sõjaväelastelt tuli auto konstruktsiooni kohta veel terve rida märkusi ja lõpuks nõuti roomikute ratastele kinnitamist, et need maha ei jookseks. Selle kõige tulemusena nägi ilmavalgust GAZ-60P.
Kokku toodeti erinevate seeriatena veidi rohkem kui tuhat GAZ-60 maasturit. Juba sõja alguses muutus GAZ-60 suureks harulduseks (sageli paigaldati neile seniit-kuulipildujad), sõja võitu aga ei näinud neist ükski.
Enne sõda tehti katset paigaldada GAZ-60-le gaasigeneraator, et kasutada sõidukit kaugetes metsa- ja taigapiirkondades. Kuid gaasigeneraator langetas auto võimsust bensiinimootoriga võrreldes liiga palju ja rohkem seda projekti edasi ei arendatud.
Tootjad “Dvigatel” “Alf ” ” LOMO”
Märkasid viga? Anna sellest meile teada