GAZ-АА

ГАЗ-АА

29. jaanuaril 1932 tuli Nižegorodi Autokoostetehase nr. 1 – NAZ-i (Нижегородский автосборочный завод № 1, НАЗ) peakonveierilt esimene veok NAZ-АА. Aasta lõpuks lasi tehas iga päev välja kuni 60 veokit ja pani käima ka sõiduautode GAZ-А tootmise (seoses sellega, et 1932. aasta oktoobris nimetati linn ümber Nižni Novgorodist Gorkiks, muutus ka tehase nimetus).

Esimesed GAZ-АА autod valmistati firma Ford jooniste järgi, kuid edaspidi tegid Nõukogude konstruktorid sõidukite konstruktsioonis teatud muudatusi: tugevdati sidurit ja roolimehhanismi, paigaldati õhufilter jne. 1930. aastal projekteerisid konstruktorid uue koormaplatvormi.

Siinjuures tuleb märkida, et oma lihtsusest hoolimata oli auto GAZ-АА tolle aja autotööstuse üldise tasemega võrreldes tehniliselt küllaltki arenenud. Sellel kasutati neljasilindrilist mootorit töömahuga 3280 cm³ ja võimsusega 42 hj (töökiirusel 2600 p/min), kuivhõõrdumise tüüpi ühe kettaga sidurit ja neljaastmelist käigukasti. Vedrustus oli sõltuvat tüüpi: esiratastel kasutati risti asetsevat poolelliptilist vedrustust, mille tõukurid kandsid koormuse üle raamile, tagaratastel aga kahte pikisuunalist konsoolhooba ilma amortisaatoriteta. Sõidupidur oli mehaanilise ajamiga. Samuti võiks „pooleteisetonnise“ ammu unustatud konstruktsioonielementide hulgast mainida lindi tüüpi (mitte piduriklotsidega) käsipidurit, roolisambal paiknevat väikest hooba süüte ajastuse juhtimiseks ja bensiinipaaki, mis asus juhi ees mootorikambris (kütuse pealevool toimus isevoolu teel). Bensiinipaagis oli jaotustega ujuk, mida juht oma kohalt nägi, vaadates läbi armatuurlauas asuva väikese klaasitud aknakese. Kütusena kasutati madala oktaaniarvuga bensiini, mis oli tol perioodil väga tähtis. Ühe paagitäiega sõitis auto 215 km. Sõiduki kandevõime oli 1,5 tonni ja omakaal koos varustusega 1810 kg.

Sõjaeelsel perioodil toimus veokite GAZ-АА kokkupanek ka Moskvas KIM nim. tehases (Завод имени КИМа), mida hiljem hakati nimetama AZLK (АЗЛК).

1938. aastal viidi auto konstruktsioonis sisse rida muudatusi ja sõiduki indeks sai GAZ-ММ. 

Gorki „pooleteisetonnised“ moodustasid rohkem kui poole Punaarmee autopargist. Peamiselt kasutati neid vägede transportimiseks. Selleks paigaldati tavalistele koormaplatvormidele eemaldatavad ristisuunalised pingid, mis koormate vedamise ajaks pandi kokku ja kere põhjale eest ära. Veokitele GAZ-АА paigaldati neli sellist pinki, millele mahtusid 16 inimest. Halva ilmaga kaeti koormaplatvorm puldankatusega. Kui autoga veeti ka kuulipildujat, siis vähenes istekohtade arv kahe võrra, kuulipilduja lahinguasendis vedamisel aga nelja võrra. Vajadusel sai selle autoga vedada ka relvastust: GAZ-АА kasti mahtus kahur koos esikilbiga ja sihturseadmetega.

Meie päevini pole kuigi palju GAZ-АА eksemplare säilinud. Heas seisukorras võib neid näha Moskvas Polütehnilise Instituudi muuseumis ja tehase muuseumis.

Kui arvestada kõiki seda mudelit tootnud tehaseid ja kõiki mudeli modifikatsioone, siis valmistati väljalaskeaastate (1930 – 1950) jooksul kokku umbes 985 000 veokit GAZ-АА ja GAZ-ММ.

GAZ-АА ja GAZ-ММ olid laialdaselt kasutuses Punaarmees (transportsõidukina – foto 1, foto 2, foto 3 ja eriotstarbeliste sõidukite šassiina). Nende baasile ehitati liikur-seniitseadmeid nelja kuulipildujaga „Maksim“ („Максим“) (foto 4, foto 5, foto 6) või kuulipildujatega DšK (foto 7), aga ka 25 mm automaatkahuritega (foto 8, foto 9, foto 10), samuti kasutati neid A-tüüpi remondisõidukitena PARM ja PM (foto 11), raadiolokatsiooni süsteemidena RUS-1 (foto 12), mitmesuguste staap- ja agitatsioonibussidena (foto 13, foto 14), furgoonidena (foto 15, foto 16), aerostaate teenindavate erisõidukitena (foto 17, foto 18), tsisternautodena BZ-42 (foto 19) ning lennukikäivitajatena AS-1 (foto 20, foto 21).

Lisaks Punaarmeele leidsid GAZ-АА ja GAZ-ММ laialdast kasutamist ka rahvamajanduses, samuti kasutati neid kogu tootmisperioodi vältel šassiidena mitmesugust tüüpi tuletõrjesõidukite koostamisel.

Suure Isamaasõja võidu 55. aastapäevaks vermiti Leningradi blokaadile pühendatud kaherublased mündid, millel on kujutatud ka veokit GAZ-АА, kui sümboolset sidet riigiga, mis ei lasknud linnal hukkuda – foto 22, foto 23.

Istekohtade arv kabiinis: 2
Kandevõime, kg: 1500
Mootor:karburaatormootor, neljataktiline, vesijahutusega
Silindrite arv: 4
Töömaht, cm³: 3280
Kompressioon: 4,2
Võimsus, hj: 42
Ülekandearv: 4
Peaülekanne: spiraalhammastega kooniliste hammasrataste paar
Rehvide mõõtmed: 6,50-20
Pikkus/laius/kõrgus, mm: 5335/2040/1970
Koormaplatvormi sisemõõtmed (pikkus/laius/kõrgus), mm: 2450/1870/500
Teljevahe, mm: 3340
Rattavahe ees/taga, mm: 1405/1600
Täismass, kg: 1810
Tippkiirus, km/h: 70
Kütusekulu 100 km kohta, liitrites: 20,5

Ülemises reas on GAZ-AA mudel, mis on valmistatud töökojas “Uralski Sokol” (Jekaterinburg, Venemaa). Alumise rea vasakpoolse mudeli on valmistanud töökoda “ALF” (Nikolajev, Ukraina), parempoolse tehas “Dvigatel” (Sankt-Peterburg, Venemaa)