LAZ-699P

ЛАЗ-699П   

 LAZ-699P nime kandvate kosmonaudibusside teine põlvkond loodi 1973. aastal, vahetult enne „Sojuz-Apollo“ programmi raames toimunud ühist kosmoselendu Ameerika astronautidega. Tegelikult oli kosmonautide jaoks uue põlvkonna bussi loomiseks veel üks põhjus – pärast seda, kui 1971. aastal Nõukogude kosmosemeeskond laskumiskapslis hukkus, karmistati järsult skafandritele esitatavaid nõudmisi ja kosmonautide transportimiseks läks vaja erisõidukit.

1973. aastaks oli tehase juurde asutatud Autobussiehituse Teaduslik Uurimisinstituut (Научно-исследовательский институт автобусостроения), nii et kosmonautidele mõeldud uute busside partii loodi juba seal. Bussid LAZ-699P tehti katse-turistibusside LAZ-699 „Ukraina“ eeskujul, kuid täielikult hermeetilise salongiga (seda on näha uste erilisest kujust, tänu millele need tihedalt ukseavasse sulgusid), kahekordsete klaasidega ja konditsioneeriga. Seejuures valmistati LAZ-699P busse kahte tüüpi, mis erinesid teineteisest salongi planeeringu poolest – osadel bussidel paiknesid uksed esi- ja tagaosas, olid aga ka kere põhiosas asuva uksega bussid. See keskmine uks oli varustatud tolmueemalduseks mõeldud lüüsikambriga, mis toimis vaakumpõhimõttel ja imes kosmonautide skafandritelt kogu tolmu (kaaluta olekus on tolm väga ohtlik). Bussi salongi olid kosmonautide jaoks spetsiaalsed istmed paigaldatud.

    Tänu Baikonuri kosmosestartide arvukatele otseülekannetele televisioonis jäid need bussid oma ebatavalisusega kõigile hästi meelde ja muutusid aja jooksul üheks Nõukogude mehitatud kosmonautika sümboliks! Praegu töötab Baikonuril veel viimane LAZ-699P eksemplar.