S-3A/S-3AM

С-3А / С-3АМ

SM3-S-3А kujutas enesest mudeli S-3L neljarattalist modifikatsiooni. Esirataste Volkswageni tüüpi torsioonvedrustus võttis ära palju siseruumi niigi kitsukeses keres. Selle risttorud koos nendesse mahutatud plaat-torsioonidega, nagu ka vedrudel sõltumatu tagarataste vedrustus, kinnitus torudest keevitatud raami, üpris töömahuka sõlme külge.  Kahekohalise kere tagaossa oli paigutatud jõuagregaat: kahetaktiline mootorrattamootor Iž-49 (346 см3, 10 hj.) mille külge oli kinnitatud neljakäiguline käigukast. Mootorile paigaldati ventilaator ja silindri jahutusümbris, elektriline starter.

Mootori alla iseseisvasse karterisse oli paigaldatud koonilise diferentsiaali ja tagurpidikäigu ülekandega peaülekande karter. Jõuülekandest peaülekandeni kanti pöördemoment üle kettülekande vahendusel – puhtalt kohandatud konstruktsioon, mis võttis palju ruumi ja oli metallimahukas.

S-3A pidur oli ainult mehaaniline käsipidur. Mootorile oli paigaldatud elektriline starter, kuid igaks juhuks oli salongis ka vänt, mille abil sai samuti mootorit käivitada. Tagasillal oli, analoogiliselt S-3А-le, ketiga käitatav reversiga diferentsiaal, mis võimaldas saada neli käiku nii ette kui tagurpidi.

Auto kukkus välja küllaltki raske, (täisvarustuses mass 425 kg), ebapiisava läbivusega, (rehvid mõõduga 5,00-10″ ja kliirens 170 mm), halva dünaamikaga (suurim kiirus – kuni 60 km/h) ja suure kütusekuluga (4,5-5,0 l/100 km).

Auto väikesed gabariidid (pikkus – 2625 mm, laius – 1316 mm, kõrgus – 1380 mm, teljevahe – 1650 mm) ei korvanud nimetatud puudusi.

Soov teha valmis odav auto, mida ei oleks kahju ära anda ka tasuta, viis paradoksaalse tulemuseni. Käsitöörohkuse tõttu, 75 jooksva meetri kalliste kroomsilikoontorude tõttu konstruktsioonis (nagu heal sportautol), oli S-3А omahind kõrgem, kui sel ajal toodetaval Moskvitšil.

1962 a. läbi viidud moderniseerimine tõi enesega kaasa hüdraulilised teleskoopamortisaatorid (varem olid friktsioonamortisaatorid), pooltelgede kummišarniirid, täiuslikuma summuti ja terve rea teisi uuendusi. Auto sai tähise S-3AM.

S-3A ise oli arvestatud ainult kahe käega juhtimiseks. Kuid 1960-1961. aastatel lasti välja modifikatsiooni S-3B, mis oli ette nähtud juhtimiseks ühe käe ja ühe jalaga.