VAZ-21018

VAZ-21019

ВАЗ-21018

ВАЗ-21019

1974. aastal asutati rootor-kolbmootorite konstrueerimisbüroo СКБ РПД, mille juhiks sai B. Posledov. Selle büroo ülesandeks oli kodumaise rootormootori loomine.

Niisiis, misasi on rootor-kolbmootor (edaspidi: rootormootor)? Seda mootoritüüpi nimetatakse tema looja, firma NSU Motorenwerke AG insener Felix Wankeli järgi ka vankelmootoriks. Esimene töötav prototüüp valmis aastal 1957 firmas NSU ning uut tüüpi mootor võeti kasutusele kõigepealt just selle firma autodel.

Wankeli mootoril on klassikalise neljataktilise sisepõlemismootori ees mitmeid olulisi eeliseid:

–                    Väiksem vibratsioon, kuna rootormootor on täielikult tasakaalustatud. Pole vaja muuta liikumist pöörlevaks, rootori telje pöördemomenti saab üle kanda otse.
–                    Suurepärased dünaamilised karakteristikud.
–                    Suur erivõimsus (hobujõududes kilogrammi kohta).
–                    Tavalise sisepõlemismootoriga võrreldes poolteist kuni kaks korda väiksemad gabariidid ja mass, sest puuduvad kolvid ja väntvõll kepsudega.
–                    Lihtsam remontida, sest rootormootoril on võrreldes tavalise sisepõlemismootoriga 35 – 40% vähem detaile. Kahe rootoriga mootoril on kolm tähtsamat liikuvosa: kaks rootorit ja mootorist väljuv võll, samas kui kõige lihtsamal neljasilindrilisel kolbmootoril on minimaalselt 40 liikuvosa, sealhulgas kolvid, kepsud, nukkvõll, klapid, klapivedrud, nookurid, hammasrihm, jaotushammasrattad ja väntvõll.

Kõigi eelpool loetletud positiivsete omaduste kõrval on rootormootoril ka olulisi puudusi. Toogem neist välja alljärgnevad:

–                    Tihendid on tõsiseks probleemiks. Kolvi ja põlemiskambri puutepind on väga väike, rõhkude vahe on aga suur, seetõttu tekivad eri kambrite vahel märkimisväärsed lekked, mille tagajärjel väheneb mootori kasutegur ning heitgaas muutub toksilisemaks.
–                    Suurem määrdeõli- ja bensiinikulu. Rootormootoriga auto vajab 100 kilomeetri läbimiseks keskmiselt 20 liitrit kütust. Õli kulub 1000 kilomeetri läbimiseks 0,4 – 1 liitrit.
–                    Kalduvus üle kuumeneda.
–                    Kõrgete nõudmiste tõttu tootmisele on rootormootorite valmistamine keerulisem ja rahaliselt kallim: detailid peavad olema tehtud väga täpselt.

VAZis loodi esimene rootormootori prototüüp 1976.aastal, 1978. aastal anti seeriatootmisse ühekambriline rootormootor VAZ-311 võimsusega 80 hobujõudu 6000 pööret/minutis juures. Selle mootoriga ning VAZ-21011 kerega auto sai nimeks VAZ-21018. Loodi see aastal 1978, rahvale demonstreeriti VAZ-21018 esimest korda aga alles 1982 näitusel NТТМ-82. See auto suutis arendada kiirust 143 kilomeetrit tunnis. Toodeti viiekümnest autost koosnev seeria katsetamaks VAZ-21018 tegelikus kasutuses. Poole aasta jooksul pidi tehas viiekümnest autost neljakümne üheksal mootori välja vahetama tavalise sisepõlemismootori vastu. Põhjuseks meeletu hulk kaebusi nii konstruktsiooni enda kui ka teostuse aadressil.
Põhilisteks riketeks olid lekked tihendite süsteemist ja laagrisõlmedest, ilmnes rootor-ekstsentrilise mehhanismi ebapiisav tasakaalustatus ja suur kütusekulu.
VAZ-21018 ebaõnnestumisele vaatamata jätkati tööd rootormootori loomiseks – riigi jõustruktuurid vajasid võimast mootorit, sealjuures olid nõudmised ressurside ja kütusekulu kohta nõrgemad, kui nn. tavalistele autodele. Nii sündis (samuti VAZ-21011 kerega) Žiguli VAZ-21019, mis sai kahekambrilise rootormootori VAZ-411 võimsusega 120 hobujõudu 6000 pööret/minutis juures. Selle Arkaaniks (ehk siis Lassoks) (Аркан) nimetatud auto kiiruseks oli kuni 160 kilomeetrit tunnis.